Üllar Kerde: „Kui oled midagi otsustanud, siis vii see ellu.“

Eesti meeste korvpallikoondise kunagine peatreener, Jüri kooli pikaaegne spordijuht ja praegu Jüri spordihoones areenimeistrina ametis olev Üllar Kerde pälvis riikliku spordi elutööpreemia. Vestlesime Üllariga preemiast, lapsepõlvest, treeneriametist ja sellest, kuidas ta sattus Rae valda.

Palju õnne elutööpreemia puhul! Kuidas uudisest teada saite ja mida see Teile tähendab?

Aitäh! Olin minemas päeva esimesse tundi, et aidata esimese klassi õpilasi, kui mulle helistas kultuuriminister Heidy Purga ja teatas uudisest. Küsisin, et ega ta nalja ei tee. Ta ütles, et ei tee. Olin nii endast väljas, et ei jõudnudki tundi.  Selles nimekirjas on inimesed, kellele vaatan alt üles, sh ka mu enda treener. See on minu jaoks midagi nii ebareaalset, et ma pole kunagi selle peale isegi mõelnud. Ma ei ole ju midagi loonud. Olen lihtsalt teinud oma tööd. 

Milline oli Teie suhe spordiga lapsepõlves?

Kui ma poleks sporti teinud, siis ma ei tea, kas mind täna üldse oleks. Olin lapsena pidevalt haige. Kui treener tuli kehalise kasvatuse tundi ja pakkus võimalust korvpalli mängida, siis läksin sinna. Ma ei olnud andekas ega pikk – hakkasin lihtsalt tegelema. See on ilmselt ka üks põhjus, miks minust pätti ei saanud. Elasin Tondil, Vene sõjaväeosade vastas. Seal käis kogu aeg rusikatega vehkimine.

Kuidas jõudsite pedagoogika ja treeneriameti juurde?

Naljatlen ikka, et kes ise ei oska, hakkab õpetama. Olen oma treenerile südamest tänulik – ta hoidis ja juhendas mind. Kui mul tekkis põlves Schlatteri tõbi ja ma ei saanud ise trenni teha, ei tahtnud ma kodus istuda. Olin siis umbes 15-aastane. Treener ütles, et mine väikestele poistele trenne andma. Sealt see algas. Õpetajaks ja treeneriks läksin Tallinna II keskkooli (Tallinna reaalkooli), sellest on nüüd möödas 55 aastat.

Mis on põhimõte, millest Te pole treenerina kunagi taganenud?

Tähtis ei ole see, mida mina tean. Tähtis on see, mida minu mängijad oskavad. Ma võin ise olla tark, aga sellest ei ole kasu, kui mängija aru ei saa. 

On Teil treenerikarjäärist mõni eriliselt meelde jäänud hetk?

Muidugi. 2008. aasta Eesti meistrivõistluste finaal. Olin siis TÜ/Rock treener ja mängisime BC Kalev/Cramo vastu. Eelmisel aastal oli Kalev finaalis Rocki võitnud. Sel aastal juhtisime seeriat 3:0 ja vajasime neljanda mängu võitu, et meid kroonitaks meistriks. Neljandas kohtumises viie-kuue tuhande pealtvaataja silme all olime kolmanda veerandi lõpuks 18 punktiga taga. Vaheaeg kestab 2,5 minutit – vestlesime mängijatega umbes 40 sekundit. Pärast seda oli kõik selge ja nägin, et seda mängu me ei kaota. Vastased üle poole väljaku ei saanud. Praktiliselt tegime psüühikaga neile ära ja võitsime lõpuks seitsme punktiga.

Kui sport kõrvale jätta, siis mis aitab Teil puhata ja akusid laadida?

Magamine. Mulle väga meeldib magada. Samuti loen palju, eriti kriminaalromaane. Suvel kasvatan roose, õunu ja marju, hoolitsen kasvuhoone eest. Tavaliselt lähen hommikul kuuest aeda ja tegutsen õhtuni välja, nii kaua, kui jaksan.

Kas korvpalli vaadates sügelevad käed ikka veel taktikat tegema või naudite rahuga pealtvaataja rolli? 

Pean tunnistama, et ma enam eriti palju korvpalli ei vaatagi. Kui telekast mängu vaatan, siis vaatan treenerite vahelist võitlust. Mind huvitab psühholoogiline pool: kuidas kaks treenerit omavahel võitlevad, kuidas nad surve all reageerivad ja milliseid otsuseid teevad.

Millist nõu annaksite noortele treeneritele?

Kui oled midagi otsustanud, vii see ellu. Sa pead tahtma seda teha. Sul peab olema oma filosoofia, oma arusaam mängust. Võid kaotada ja võita, aga sa ei tohi iga päev suunda muuta. Treener peab aru saama, miks ta midagi teeb ja kuidas. Kui ei õnnestu, tuleb endalt küsida miks ei õnnestu. See on psühholoogiliselt raske – tunnistada, et oled eksinud või ebaõnnestunud. Aga kui sa seda teed, siis on võimalus edasi minna. Kui hakkad süüdistama teisi – mängijaid, kohtunikke, kedagi kolmandat – ei tule sinust kunagi midagi.

Kuidas sattusite Rae valda?

Tulin 2015. aastal Venemaalt tagasi. Olin kaks aastat Moskvas töötanud ja kolme kuuga lennanud 40 000 kilomeetrit. Olin kogu aeg teel ja tundsin, et enam nii ei taha. Hakkasin sügisel tööd otsima. Saatsin CV ligi 20 kohta. Jüri kool oli ainus, kuhu kutsuti vestlusele. See oli üks raskemaid vestlusi mu elus. Minu tööelus tehti tavaliselt personaalne pakkumine – kas võtad vastu või ei võta. Konkurss ja töövestlus olid täiesti uus kogemus. Vastas istus neli inimest, vestlus kestis tund aega. Kui püsti tõusin, oli triiksärk läbimärg. Ma nii kartsin, sest see oli mul ainus võimalus tööle saada. Enne jõule sain koolist kirja: tulge 4. jaanuaril tööle.

Mul vedas, et Jüri kool mind vastu võttis. Olen töötanud kolmes riigis ja umbes 25 koolis, seega saan võrrelda. Jüri kool on vaieldamatult kõige inimsõbralikum keskkond, kus olen olnud. Kolleegid olid abivalmid, õpilased võtsid hästi vastu – mõnele olin vanaisa, mõnele lihtsalt onu või vanamees.  Käin praegugi koolis abiks erinevaid toimetusi tegemas. Kokkuvõtteks – Rae vald on üks äge vald! 

Foto: Hendrik Osula